Lindpriid (1971)

Filmile "Lindpriid" (1971, rež. Vladimir Karasjov) teevad sissejuhatuse filmekspert Filipp Kruusvall koos filmi osatäitja ja režissööri assistendi Ene Rämmeldiga.

Avatud on kohvik ning kinosaalis numbritega kohti ei ole, aga on lauad-toolid, et nii vestlust kui filmi saab salongilikumas õhustikus nautida.

Seansil on ka 10-minutiline vaheaeg pärast kahte esimest osa.

On 1920ndate algus Eesti Vabariigis. Kommunistliku põrandaaluse võitluse liider Papp (Veljo Tormis) organiseerib lindpriide salka. Ühel õhtul koos Mauriga (Mikk Mikiver) järjekordselt politseinike eest põgenedes saab Papp haavata. Ta satub jõuka noore arsti Meeri Ilmari (Ada Lundver) juurde haiglasse, kus kõneleb tohtripreilile innukalt enda aadetest ja vajadusest võidelda olemasoleva riigikorra vastu.

Tristan Priimägi kirjutas raamatus “101 Eesti filmi”: “”Lindpriid” tuletab meelde filmikunsti ununema kippuvat põhitõde - filmirežissöör peab lugu jutustama visuaalselt, mitte sõnadega; viidates, mitte selgitades. Julgustükiga lasta sedapalju lahti narratiivi, pikkuse, dialoogi ja muude filmikoodide seatud piirangutest on hakkama saanud vähesed ka kogu maailmas. “Lindpriid” on tehniliselt ja kunstiliselt ehk kõige unikaalsem ja ambitsioonikam teos Eesti filmiloos.”

Need kiidusõnad pole tulnud tühja koha pealt ning “Lindpriide” puhul on kahtlemata tegu ühe enim suurt ekraani ja kinokogemust vajava filmiga, mis Eestis tehtud. Neljaosaline telefilm kestab kokku 226 minutit, mille käigus rullub lahti lugu 1920. aastate kommunistidest, aga seda igas mõttes toonastele võimudele ebasobival viisil. Eesti Kommunistliku Partei 50. aastapäevaks valmima pidanud film lõi kuvandi kommunistliku maailmarevolutsiooni püha ürituse kohalikest läbiviijatest kui üdini keskpärastest ja haletsusväärsetest tavalistest vennikestest kõigi oma vigade ja ihadega. Kangelasliku paraadportree asemel sündis põhjalikult läbi mõeldud ja visuaalselt läbi komponeeritud suurvorm, mille toetamiseks puudus Nõukogude Eestis vaimne kapatsiteet. Film keelati ära ja määrati hävitamisele, aga õnneks suudeti säilitada üks ainus koopia, mida siis esimest korda alles 1989. aastal kodumaisel tele-ekraanil näidati. Vladimir Karasjov (hilisema nimega Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar) põgenes riigist, kus tal kõik loomingulised kanalid kinni sunniti, et alustada koos abikaasa Ene Rämmeldiga Pariisis uut elu otsast peale. Erakordne film suurest julgusest jääda oma visioonile kindlaks koos Rein Marani tipptasemel kaameratööga ning võrratult isikupäraste osatäitmistega.

“Lindpriid”
Režissöör: Vladimir Karasjov
Aasta: 1971
Pikkus: 226 minutit
Osades: Ada Lundver, Ene Rämmeld, Veljo Tormis, Ago-Endrik Kerge, Mikk Mikiver, Aarne
Üksküla

Isutekitaja: https://youtu.be/HAGzADBTeUw?si=Qvz7dlWIkBf9y0LY