Kromanov 100

“Seniajani puudub meil Eesti filmiajalugu, kuid ma olen absoluutselt veendunud, et seal kuulub Grišale oma peatükk.” – Kaljo Kiisk

Saabuval kevadel täitub sada aastat Eesti kultuurilukku põhjapaneva jälje jätnud kino- ja telerežissööri, teatrilavastaja ning pedagoogi Grigori Kromanovi (1926-1984) sünnist. Tartu Elektriteater tähistab seda suursündmust Kromanovi erakordse filmipärandi publiku ette toomisega.

Grigori Kromanov sündis Eestis, kuid polnud eestlane. Venelasena luges ta Dostojevskit vene keeles, Eestis sündinuna Tammsaaret eesti keeles. Armastas ta neid võrdselt. Ta oli sild kahe kultuuri vahel, mis tõi talle elus küll üksjagu kannatusi, ent võimaldas ka talle ainuomast sügavat mõistmist kummastki rahvusest. 1953. aastal Moskvas legendaarse GITIS-e eesti stuudio kiitusega lõpetanuna, asus ta näitlejana tööle Draamateatris. Lavalaudadele teda siiski kauaks ei jagunud, sest juba 1956. aastal asus ta tööle lavastajana Tallinna Televisioonistuudios, olles seal nii “Aktuaalse kaamera” üks ellukutsujatest, võimekas teleteatri lavastaja kui ka vormiuuendaja varjatud kaamera kasutuselevõtul dokumentalistikas. Kuigi Kromanovi telelavastustest valdav osa talletamist ei leidnud, on säilinud kaks ETV-s valminud 60ndate dokumentalistika tähtteost – Montreali maailmanäituse EXPO-le läkitatud vaatefilm “Must Habe tahab teada” (1967), milles astub üles hulgaliselt omaaegseid kultuuritegelasi, ning mitmekihiline portreedokk “Meie Artur” (1968), milles ühe inimese elu- ja loometee kaudu visandub muuhulgas läbilõige ühiskonnast ja ühe rahva saatusest tingitud sotsiaalse käitumise mõjureist (mis parteiametnikele mõistagi meeltmööda polnud).

Kromanovi nime sai filmitiitrites näha aga juba 1964. aastal, mil Tallinnfilmi arengusuunaks võetud kirjandusklassika ekraniseerimisel lavastas ta Jüri Müüriga kahasse “Põrgupõhja uue vanapagana”. Järgnes “Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, mille esiti tagasilükatud stsenaariumi kaitseks sõnas Kromanov kunstinõukogus, et “Andres Lapeteuse lugu haarab mind isiklikult. Teos on aktuaalne, see sunnib meid küsima, kes me oleme, mis on meiega juhtunud või juhtumas. [—] Kas suudame jääda iseendaks ja näha alati oma elu eesmärki?”

1968. aastal valmis Kromanovi juhtimisel ning nimekate loomeinimeste (Valton, Garšnek, Meri, Raamat, Rummo,…) kaastööl läbi aegade menukaim kodumaine film “Viimne reliikvia”, millest käibele läinud fraase ning laule tunnevad pea kõik. Eesti esimene ajaloolis-romantiline seiklusfilm suutis ajalooliste kulisside varjus oma hoogsa sündmustiku, filosoofilis-iroonilise allteksti ja laulude režiimivastase sõnumiga kõnetada nii oma kaasaega kui ka järgnevaid põlvkondi. Järgnes pikem paus, mille vältel töötas Kromanov teatris ja lavakunstikateedri õppejõuna. Samas adusid kolleegid, et film on Kromanovi jaoks siiski esikohal ning võimalusel naaseks ta silmapilkselt võtteplatsile. Omavahel isegi naljatati, et Eesti teatri hüvanguks tuleks Tallinnfilmile pomm alla panna. “Meie Arturi” vastuvõtust tingitud umbusaldus ning mitmed ametnikkondade vahelesegamised tähendasid aga, et Kromanovi püüdlused ekraniseerida muuhulgas näiteks Aimee Beekmanni “Kartulikuljused” ning Jaan Krossi “Keisri hull” nurjati. Uus võimalus end režissöörina teostada tuli aga alles 1975. aastal Tallinnfilmi mastaapseima ettevõtmisega “Briljandid proletariaadi diktatuurile”. Film, mis põrkus vastu võimuinstantse ja murdis Kromanovi tervise, on tema lähikondsete arvates režissööri loomingu tippteos, mida Eestis tänini täielikult mõistetud pole. Grigori Kromanovi viimaseks filmitööks jäi jällegi kultusfilmiks tõusnud “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), mis pole küll nii laialt tsiteeritud kui “Viimne reliikvia”, kuid mis leidis 90ndate ja 00ndate subkultuurides omaette kultuse.

Peeter Simm on Kromanovi pärandi kohta öelnud: “Leian, et taolisi kunstinähtusi peaks uuesti analüüsima ja üle vaatama. Mitte ainult teleekraanil, vaid ka kinodes, ja mitte ainult mõnel üksikul seansil, vaid täie õigusega suurel ekraanil“.