Kaljo Kiisk 100 Tartu Elektriteatris

1.detsember

"Vallatud kurvid" (1959)

kell 18:00

„Vallatud kurvid“ on oma aja kohta väga harv komöödiafilmi näide, mis on tagatipuks toonilt võrdlemisi apoliitiline. Siin on võimalik näha hämmastavaid kombineeritud võtteid ja kaasahaaravaid kaadreid mootorratastel kihutamisest. Väga menukaks kujunenud film võeti Eestis vastu pea täiesti Kaljo Kiisa filmina, kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör. Filmist sai hitt ja see pääses ka välismaal filmilevisse.

2. detsember

"Keskpäevane praam" (1967)

kell 18:00

„Keskpäevane praam“ on väga stiilne film juba esimesest kaadrist alates. Tegu oli esimese originaalstsenaariumiga, mille kirjutas stuudiole „Tallinfilm“ tunnustatud kirjanik (Juhan Smuul). Praamiõnnetusest rääkiv lugu on täis vaimukaid repliike, millest paljud omal ajal kohe ka rahva hulgas käibele läksid. Enn Kraami ja Kersti Gerni kehastatud noorukid kehastavad hipilikku ja nonkoformistlikku noortevaimu, helilooja Eino Tamberg teeb suurepärase rolli selle aja intelligendina ning talle sekundeerib samaväärselt pidevalt vulgaarsuse piiril balansseeriv juuksur Ada Lundveri kehastuses.

3. detsember

"Hullumeeldus" (1968)

kell 18:00

"Hullumeelsust" peetakse esimeseks tõeliselt silmapaistvaks ja modernistlikuks filmiks Eesti filmiajaloos, mille valmimise ümber keerleb arvukalt legende ja mille kõrges kunstilises tasemes on peaaegu kõik filmist kirjutanud kriitikud viimased 50 aastat ühiselt veendunud olnud. Ka lavastaja ise on pidanud seda teost enda loomingus kõige tähtsamaks.

Tänapäevases mõttes tõeliselt euroopaliku koostööfilmi tegemises osalesid lisaks eestlastele ka lätlased, leedulased ja venelased. Kiisk tegi võteteks valmistudes mitu kuud eeltööd psühhiaatriahaiglates nii Tallinnas, Viljandis kui Lätis asuvas Strencises. Jaak Lõhmus on üleliidulise ja rahvusvahelise levi jaoks keelatud filmi nimetanud kõikide Eesti arthouse-filmide vanaisaks.

4. detsember

"Surma hinda küsi surnutelt" (1977)

kell 18:00

Film erines ehk mõneti teistest omataolistest ajalookäsitluse poolest, kus tüüpiline kommunismi-ideaalidest pulbitsev revolutsionäär oli asendatud tavainimesega, kes heitles dilemma ees: kas valida elu või ideeline surm. Nii ei ole ekraanil päris lihtne mustvalge propaganda, vaid oskuslikult on seatud küsimus hinnast, mida tuleb maksta ideaalide eest. „Kaldun arvama, et tänane mängufilm algas kuskil K. Kiisa „Surmahinna“ kandis. (Iseasi, et selle juured omakorda „Hullumeelsuses“ jne),“ kirjutas Kiisa sõber Jüri Müür.

5. detsember

16:00 "Saja aasta pärast mais" (1986)

filmile järgneb vestlus Mari-Leen Tammela, Arnold Sinisalu ja Tiina Lokiga

“Saja aasta pärast mais” oli film, mis valmis tänases vaates üsna kohatul ajal - vahetult enne nõukogude impeeriumi lõppu, laulva revolutsiooni eel. Romantiline kommunistlik kangelane sai olla sel hetkel kõike muud kui vaatajaid erutav tegelane. Kas film nõukogude võimude poolt märtristaatusesse tõstetud elulutselise riigikukutaja elust oli kompromissialti kohandumise meistriklass või strateegiline möödalask?

Siiski on tegemist eesti filmiloo ühe huvitavama teosega. Mati Undi stsenaariumis on koos faktid ja legendid, tõepära ja oletatav, dokumentaalne ja mänguline, reaalsus ja fantaasia. Jüri Krjukovi Kingissepa-tõlgendamisest oldi vaimustuses . Häid osatäitmisi oli teisigi. Filmi- ja teatrikriitik Andres Laasik on arvanud: „Hoolimata teema tõttu ligi hiilivatest poliitilise angažeerituse kahtlustest on filmi „Saja aasta pärast mais“ nagu ka „Surma hinda küsi surnutelt“ käsikirjad eesti filmistsenaristika kullafondi kuuluvad teosed, mille kunstitaset on tänapäevalgi raske ületada.“ arvas filmi- ja teatrikriiti Andres Laasik.

Mida arvata sellest kõigest tänasel päeval, selles aitavad pärast filmi selgust luua toimetaja Tiina Lokk, ajaloolane Mari-Leen Tammela ja endine kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu.

19:00 "Nipernaadi" (1983)

filmile järgneb vestlus Tiina Lokiga

Tartu Elektriteatris toimuvatel vestlusõhtutel keskendutakse Kiisa loomingule ja tema valikutele ajaloolistest teemadest rääkimisel. 5. detsembril linastub Mati Undi stsenaariumi põhjal valminud linalugu kommunist Viktor Kingissepa viimastest elupäevadest, “Saja aasta pärast mais”. Filmi aitavad lahti mõtestada selle toimetaja Tiina Lokk, ajaloolane Mari-Leen Tammela ja endine kaitsepolitsei peadirektor Arnold Sinisalu. Samal päeval on ekraanil ka armastatud “Nipernaadi”, mille saamisloost räägime Tiina Lokiga. 6. detsembril jõuab Elektriteatri ekraanile metsavendadest ja nende vastasest võitlusest rääkiv „Metskannikesed“, mille ajaloolist tausta aitab pärast seanssi avada ajaloolane Pearu Kuusk. Samal päeval linastub veel viimane Kiisa Tallinfilmis valminud töö „Regina“, mida analüüsivad semiootik Katre Pärn ja kirjandusteadlane Johanna Ross.

6. detsember

14:00 "Metskannikesed" (1980)

filmile järgneb vestlus Pearu Kuusega

Metsavendadest ja NKVDlastest rääkiv “Metskannikesed” on film millega seonduvad mõned paradoksaalsed faktid Kaljo Kiisa elust. Saksa sõjaväes teeninud mees sai selle eest NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) preemia - filmi tunnustati kui julgeolekuorganite ja piirivalvevägede tööle pühendatud teost. Pärast “Hullumeelsuse” keelamist pikalt loomingulises surutises viibinud Kiisk sai ”Metskannikesi” tehes tagasi omamaoodi vaimse vormi ja hingelise tasakaalu. Kas ja kui tõepärane on aga toimunu kujutamine ja milline on filmi ajalooline taust, sellest aitab peale filmi aru saada ajaloolane Pearu Kuusk.

17:00 "Regina" (1990)

"Regina"aluseks on A. Beekmani omal ajal kõvasti laineid löönud romaan "Valikuvõimalus", mis mõjutas tervet põlvkonda naisi, kuna esitas väljakutse senisele abielumudelile. Kuidas vaadata aga asjadele praegu, selles aitavad pärast seanssi selgust luua semiootik Katre Pärn ja kirjandusteadlane Johanna Ross.

7.detsember

"Kevade" (1969)

kell 16:00

„Kevade“ stsenaariumi kirjutasid Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk ning ka lavastama pidi filmi Kiisk, kuid see lükkus aastaid edasi muude tegemiste tõttu. Riiulile tolmuma jäänud stsenaariumi korjas 1968. aastal üles Tallinfilmi toimetuskolleegiumi juhataja Lembit Remmelgas ja pakkus seda režissöör Arvo Kruusemendile. Kruusement kirjutas stsenaariumi enda nägemuse kohaselt ümber, kuid kodurahu huvides jäeti tiitritesse stsenaristidena siiski Kiisa ja Panso nimed. Kaljo Kiisk andis aga filmi asendamatu panuse hoopis näitlejana. Kellamees Liblena mängis ta end eestlaste südametesse ja mällu. Kruusemendi „Kevade” on koolipoiste lugu, mis on nähtud läbi õrnahingelise Arno silmade erilise poeetilise maailmana. Ja just Lible on peale õpetaja filmis kõige tähtsam täiskasvanute maailma esindaja.

Arvo Kruusement on meenutanud: „Ma olin 1970. aasta augustis puhkusel tervisevetel Karlovy Varys. „Kevade” oli juba dubleeritud tšehhi keelde. Minu raviarst oli seda näinud ja ütles: „Hämmastav, et ühel väiksel rahval on nii palju ilusaid ja andekaid lapsi.” Ma ütlesin, et meil on kõik niisugused. Ta ütles: „Siis te olete üks suur rahvas!””

Lüüriline, lustakas ja helge noorpõlvelugu valiti 2002. ja 2012. aastal Eesti filmiajakirjanike poolt kõigi aegade parimaks eesti mängufilmiks.