Autorifilm. Intuitsioon ja looming

Autorlus on teadmise, väe, jõu ja avatuse tasakaal, kus hakkavad asjad juhtuma.

Filmide alguspunkt võib olla kusiganes – kasvõi lapsepõlves, kui koged midagi väga suurt ja sel hetkel võibolla isegi hoomamatut. See raputus või emotsioon jääb sulle sisse ja ühel hetkel hakkad seda väga kõvasti tunnetama ning suudad isegi sõnastada – siis algab filmi tegemine.

Või kas algab… Liis Nimik mõtiskleb, et tal võtab kaua aega aru saamine, kas sellest tundest ikka peab filmi tegema. Aga kui kõik ümber on pidevas muutumises ja tunne jääb samaks, siis algab väga huvitav protsess – selle tunde tõlkimine, mis teinekord võib osutuda ka väga argiseks.

Anna Hints räägib, et temal on nii ideede kui otsuste tegemisel montaažis kompassiks kehaline reaktsioon. Aga selleks tuleb rahuneda, eralduda ja siis tekib tundlikkus ning kontakt. Tekib vägi ja Anna eristab väge jõust, need ei ole üks ja sama.

Mõlemad naised on nõus, et rahus olles hakkavad asjad kerkima ja inspiratsiooniga saab astuda dialoogi. Aga rahu leida on tõeline katsumus, sest ebakindlust on palju, inimeste hääli on palju – komisjonides, meeskondades, igal pool kellegi arvamused ja mõtted. Ja kui sellel jõul lasta end mõjutada, siis kipub üht-teist ka kaotsi minema.

Dokumentalistile kõige suurem kingitus on kaader, millel on algus, keskpaik ja lõpp ning et on olnud piisavalt kannatust see kaader ära oodata. See tähendabki väge, mille kõrval on ka mingi teadlikkus ja avatus keskkonna suhtes, seda võetakse kui endaga võrdset.

Liisi jaoks seisnebki autorlus teadmise, väe, jõu ja avatuse tasakaalus. Ja selles tasakaalu punktis hakkavad asjad juhutma. See ei saa toimuda mürarikkas, konkureerivas ja isegi võltsis maailmas. Loojana pead olema kontaktis oma tasakaalupunktiga ja sinna on kohutavalt raske jõuda.

Aga mis saab veel siis kui režissöör ei tea, mida ta tahab? Anna näiteks naudibki just seda. Nii hea on teha asju inimestega, kes kohe alguses suudavad öelda, et nüüd hakkame otsima. Kõigepealt otsime stsenaariumis, siis otsime võttel ja lõpuks otsime montaažis. Ragistad loomemetsas ja kompassiks on tunne. Ette ei mõtle, see oleks igav. Ja on hästi oluline, kellega seal loomemetsas ragistada. Küll oleks hea, kui on võimalik võtta aega ja teha erinevaid loomelaagreid. Tänapäeval selleks ressursse napib, aga sellised koos olemised või viibimised annavad nii palju loomingule juurde ja on väga olulised, et sünniksid just need kõige paremad ideed, lahendused ja ehk filmiimedki.

Oma loomeprotsesse harutavad lahti filmitegijad Anna Hints ja Liis Nimik Kinoliidu Akadeemia järjekordses videopodcastis “Autorifilm. Intuitsioon ja looming” Kinoliidu Akadeemia YouTube-is ja Spotify-s.