Autorifilm. Eri põlvkonnad

AUTORIFILM KUI FILMIKUNSTI KÕIGE SIIRAM ŽANR

„Kõige karmim aeg filmitegemise juures on siis kui paned filmi esimese versiooni kokku ja vaatad seda – see on täielik auku kukkumine, sest saad aru, et kõik on valesti. Aga siis on su kõrval monteerija, kes küll nõustub ja ütleb siis, et nüüd alles töö algab. Sul on see üks inimene kõrval, kes ei tõsta käsi üles.”

Sedasi kõneleb filmirežissöör Sulev Keedus Kinoliidu Akadeemia järjekordses osas nimega „Autorifilm. Eri põlvkonnad”. Tema vastas istub noor filmirežissöör Meel Paliale, kes oma kogemuse pealt võrdleb filmi hoopis koloniaalse olendiga. See koosneb komponentidest ja inimestest, kes lavastaja kõrval seda filmi teevad ja kui luua turvaline ning mõnus ruum, kus kõik saavad anda endast parima, siis sünnib film, mis on suurem kui ühe lavastaja idee. „Aga muidugi see ei pruugi õnnestuda ka”, lisab ta peale mõttepausi.

Autorifilmi tegijate puhul ei saa üldistada, sest kõigil käib see loomine omamoodi ja isiklike väikeste rituaalidega. Võib arvata, et autorifilmi lavastaja on kõige siiram aga ka üksikum filmitegija üldse, sest teeb ta ju filmi oma hinges pakitsevatel teemadel, mis on just talle olulised ja just tema näeb, miks see idee peab saama nähtavaks ka kõigile teistele. Ilma meeskonnata filmi ei tee, aga sellises olukorras usaldatakse eelkõige iseennast ja see võib tunduda teistele tülikas. Oluline ongi hästi kokkukõlav meeskond, kes jagavad autori maailmatunnetust ja -vaateid. Paljudel juhtudel on autorifilmi režissööridel oma ihuoperaator või -monteerija, sest tunnetus peab klappima. Ja kuigi autor tunneb end üksi, vajab ta platsile alati inimest või paari, kellele otsa vaadates saab autor kinnitust, et on õigel teel.

Autorifilmi puhul ei olegi ehk põlvkonnad erinevad, sest loo jutustamise vajadus on sarnane tunne ükskõik, mis vanuses või taustaga autor on. Tänapäeval ei pea olema alati diplom taskus, et filmi teha. Vahetu olek on vajalik ja siirus on hea. Oluline on teha kõik endast olenev, et film saaks targem kui selle looja. Sellepärast käib autorifilmiga kaasas tihtilugu see meeletu konsentratsioon iga stseeni jaoks, et saada kätte parim jutustav kaader. Igaks juhuks või varuks ei filmita midagi. Võibolla sellepärast on sellistes filmides tihti palju pikki kaadreid, sest see kaadrisisene montaaž on õnnestumise korral ääretult rahuldust pakkuv.

„Mulle meeldib filmitegemise juures see tunne nagu kõnniksin mööda nööri, kus mul on võimalus alla kukkuda, aga ma üritan kõigest väest, mitte seda teha,” räägib Sulev Keedus ja lisab, et suur huvi ümbritseva vastu ja selle mõtestamine on käivitav mootor. „Filmi tegemise juures on ülimõnus et saad aru, et su pea ole päris tühi”. Ka Meel Palialele meeldib see mõtestamise aspekt: „töötad mingid mõtted enda jaoks läbi, seod neile lipsu peale ja liigud edasi”. Ta lisab, et põnev on üleüldse midagi teha, et midagi on sinu peas ja siis saab see sealt välja ja siis see mõte eksisteerib päriselt.

Sellest kõigest ja oma julmadest otsustest, vigade tunnistamisest ning stseeni täpse kättesaamise imelisest magususest kõnelevad filmirežissöörid Sulev Keedus ja Meel Paliale Kinoliidu Akadeemia videopodcasti osas „Autorifilm. Eri põlvkonnad”, mida saab vaadata ja kuulata alates 29.oktoobrist Kinoliidu Akadeemia Youtube-is ja Spotify-s.