Üks eestikeelne intervjuu Eesti kultuurist

“Teda iseloomustab erakordne töövõime ja julgus ning temas eksisteerivad haruldasel moel kõrvuti sügavuti minemise kunst nii teoorias kui ka praktikas. Alates 2013. aastast on ta ihu ja hingega vastutanud omamaise filmihariduse käekäigu eest. Kinoliidu kolleegipreemia Kuldne Kiisk saab mineviku, oleviku ja tuleviku ühendamise ning Eesti filmiharidusele jätkusuutliku vundamendi ladumise eest ELEN LOTMAN. “

02.12.2025

Mida tähendab sinu jaoks selle tunnustuse pälvimine oma valdkonna kolleegidelt Kuldse Kiisa näol?
See tunnustus oli erakordne rõõm, kuna mulle on Eesti Kinoliidu käekäik väga oluline. Eriti just viimase 10+ aasta jooksul. Natuke rohkem kui 10 aastat tagasi, 2014. aasta alguse intervjuus Eesti Kinoliidu uue esimehe Peeter Simmiga oli jutuks, et liidul on 187 liiget. Ühes teises intervjuus Tõnu Pedaruga küsis intervjueerija: “Enamus liidu liikmed on veteranid, vanemas eas inimesed, kas kinoliitu tulevad ka noored?”

Sama aasta lõpus, ühel pimedal talveõhtul täpselt 11 aastat tagasi, kogunes seltskond noori filmiinimesi kokku, et arutada selle üle, kuidas ühiselt filmitegijate huve kaitsta. Oli käimas uue autoriõigusseaduse ettevalmistamine, mille puhul oli tunda mitmeid ohumärke, sest Kinoliidu ja Eesti Audiovisuaalautorite Liidu muudatusettepanekuid ei olnud seni arvesse võetud. Olin selleks ajaks ise juba mõned aastad lihtliikmena Kinoliidu ja EAAL-i aastakoosolekutel usinalt kohal käinud. Mitte niivõrd organisatsioonilisest huvist, vaid inimeste pärast — sest mul on nõrkus Eesti filmi elava ajaloo vastu ja nendel koosolekutel võis sageli näha-kuulda Eesti filmiajaloo jaoks krestomaatilisi inimesi. Sageli oli aga nii, et olin neil koosolekutel ainus alla 50-aastane inimene. Olid mõned minuvanused veel, kes nende organisatsioonide tegevuses osalesid, aga üksi-kaksi jäi meil energiast puudu ja organisatsioonide seni toimimise inerts oli tugev. Ja kui siis selsamal mainitud pimedal talveõhtul tuli noorte filmiinimeste kohtumisel arutluseks, et kas tuleks luua mingi ühiseid huve esindav organisatsioon, pomisesin ma, et hei, kuulge, aga Kinoliit on ju olemas. Kõik noored peaks lihtsalt selle liikmeks astuma. Sest Kinoliit ei ole mingi kinnine klubi, Kinoliit ongi ju oma liikmed ja oma liikmed on Kinoliit. Kõigile kohalolnutele tundus see täiesti loogiline samm ja sellest õhtust sai alguse mitteametlik liikumine mitteametliku nimetusega kinoliitumine. Kinoliidu tollane juhtkond võttis noorte algatuse avasüli vastu ning koordineeritud kinoliitumise laine käigus astus organisatsiooni üle 100 uue liikme — nagu tollasest uudisnupust võib lugeda: “Sedavõrd arvukat liitumist pole Kinoliidu ajaloos aga enne olnud. Suure kinoliitumise eesmärk oli ennekõike kinoliitu toetada.”

Järgmine kord oli vaja tuld puhuda uue juhatuse valimisel. Leidsin just hiljuti postkastist vana kirja, kus olen algatusgrupile edastanud sellise info, et EFI infopäeval oli Rein Maran palunud mul kõigile uuskinoliitlastele südamele panna, et järgmisel nädalal toimuval üldkogul valitakse uus Kinoliidu juhatus ja kuna meie liikmeksastumise aktsioon oli paljudes vanemates Kinoliidu liikmetes tekitanud suure lootuse Kinoliidu uuele energiapalangule, oleks aeg panna kokku uus tegus juhatus, kes üldkogul kandideeriks. Seega võib juba mõni aeg pärast Kinoliitumist lugeda ERRi uudisnupust: “Kinoliidule kuuluvas Kinomaja saalis oli Kinoliidu üldkogul valdavas osas noored inimesed — Balti filmi ja meediakooli lõpetanud, kes tunnevad vajadust ainukese Eesti kineaste ühendava organisatsiooni tegevust tõhustada. Ühtselt kandideeris juhatusse seitse noort inimest, kõik Jüri Sillarti õpilased, vahendas "Aktuaalne kaamera". "Praegu on ääretult huvitav aeg, mulle tundub, et Eesti filmi loominguline potentsiaal on parem kui kunagi varem, sest meil on õige hea hulk aastaid töötanud filmikool, mis on terve rea lende andnud välja korraga kõikidel filmierialadel ühtsete meeskondadena," ütles režissöör ja õppejõud Rein Maran.”

Edasi olen Kinoliidu kevade arenguid saanud jälgida taas Kinoliidu lihtliikmena ja see on olnud alati rõõm. Filmikool ja filmitööstus on omavahel läbi põimunud ja nende ainevahetused on seotud — kui koolil läheb hästi, siis tuleb tööstusesse uut verd ja sellega koos uut hapnikku, mis laseb kogu valdkonnal hingata ja kasvada. Seda näitas minu jaoks ka Kinoliitumise kogemus. Ja isegi kui selles protsessis on olnud väljakutseid (mis on täiesti loomulik osa igasuguses arengust), olen ma saanud olla tunnistajaks sellele, mis on minu arvates igasuguse elujõulise kultuurilise tegevuse aluseks — erinevad põlvkonnad koos ühte asja ajamas. Isegi kui selleks üheks asjaks on mõnikord kinnisvarahaldusvaevused (mida filmiinimesed ei peaks otseselt oskamagi), on minu arvates ikkagi väga suur väärtus, kui ühes ruumis arutavad koos nii inimesed, kes mäletavad kuidas oli, inimesed, kes teavad kuidas on ja inimesed, kes unistavad sellest, mis tuleb. Seetõttu oli eriti liigutav kuulda, kui Piret Tibbo auhinda üle andes ütles, et Kuldne Kiisk anti mulle tunnustuseks minu töö eest mineviku, oleviku ja tuleviku ühendamisel, sest tundub, et see on vist üks mu nõrkusi küll.

Kas sinu arenguteel või filmikarjääris on olnud mõni hetk, mil kolleegide toetus on omanud eriti määravat rolli selle osas, kuhu sinu tee edasi kulges?

Kuna ma olen naine ja operaatorite maailmas on meid vähe (kahjuks olen väidetavalt kuni siiani ainus Eesti naisoperaator, kes on alates Eesti filmikunsti algusest siinseid täispikki mängufilme teinud), siis kõige olulisema mõjuga on minu karjäärile olnud need kolleegid, kes siis, kui ma olin veel noor operaatorikutsikas, ei üritanud mulle selgeks teha, et "naised ei saa olla operaatorid", vaid suhtusid minusse nagu inimesesse ning ei teinud minu soost numbrit. Mait Mäekivi ja Rein Pruul, kes andsid mulle esimesed võimalused olla mängufilmi peal laadija. Anneli Ahven, kes usaldas mulle mu esimese täispika mängufilmi. Elo Selirand, kes võttis mu telesse operaatorina tööle sel ajal, kui filmimaailm mind ei tahtnud. Tiina Lokk, kes usaldas mulle Just Film festivali tegemise, kui ma olin alles tudeng. Katrin Saks, kes kutsus mind BFM-i filmiosakonda juhtima, kuigi ma olin selleks hetkeks olnud vaid juhukülalisõppejõud. Neid kolleege on õnneks veel väga palju, kes on mind võtnud lihtsalt Elenina. Kuna kasvasin üles kodus, kus ei olnud mingit erinevust selles, kuidas suhtuti nais- või meessoost isikutesse, vaid kõiki võeti alati inimestena, siis olin filmimaailma sisenedes küllaltki naiivne ja alles sinna jõudes sain teada, et maailmas on inimesi, kes suhtuvadki sinusse erinevat moodi sõltuvalt su soost, välimusest, päritolust ja millest iganes.

Sellest lähtuvalt on mind kõige rohkem aidanud just need kolleegid, kelle jaoks ma olen olnud lihtsalt Elen. Kes ei ole teinud sellest mingit numbrit, et naiseks olemisega kaasnevad mingid eripärad. Näiteks vahel kaasneb sellega rasedus. Kui me valmistasime ette Ain Mäeotsa filmi "Deemonid", mille võtteperiood oli augustis ja novembris, siis tehnikanimekirjast rääkides mainisin oma kallile fookuspullerile Rein Pruulile, et kuna ma ootan teist last (mis sellel hetkel veel välja ei paistnud), siis novembri võtteperioodiks on mul juba üsna suur kõht ees. Rein ei pilgutanud selle peale silmagi, vaid ütles ainult: "Ahah, ma panen siis pika pildiotsija kaameratehnika nimekirja juurde." See on olnud kõige ilusam toetus minu jaoks läbi aegade. Kõige parem on tegutseda siis, kui sinu eripäradest ei tehta mingit numbrit, vaid seda võetakse kui ühte loomulikku elu — nii päriselu kui ka filmielu — osa.

Milline roll on sinu meelest loomeliitudel ja erialasid ühendavatel organisatsioonidel filmitegijate arengu ja kasvu toetamisel?

Inimene on oma olemuselt kollektiivne loom. Ja kuna filmitegemine ise on juba niivõrd kollektiivne, siis tundub mulle täiesti loomulik, et filmiinimesed peaksid koos ühist asja ajama. Filmitegemise suurim maagia on minu jaoks alati olnud see, kuidas selles protsessis, milles igaüks tuleb oma loomingulise või erialase panusega, sünnib midagi täiesti uut ja suuremat kui keegi üksi oleks osanud teha. Praegu just valmistame režissöör German Golubi ja kunstnik Jaana Jürisega ette filmi "Teie teenistuses" ja tegime täna koos meie kunstiosakonnaga ühe tehniliselt keerulise lahenduse testi. Seni oli see oma elu elanud ainult meie peades ja referentsina kasutatud videotes ja piltides. Ning siis korraga, kui see lahendus meie silme ees tööle hakkas, oli see nii palju ägedam, kui ma oleks isegi osanud ette kujutada! Ja see õnnestus tänu sellele, et me tegime seda koos.

Et film ei sünni kunagi üksi, on filmiinimeste koondumine väga loomulik asi. Eriti, kuna filmitegemine on meil väga sesoonne ja sageli juhtub nii, et inimesed kohtuvad omavahel ainult filme tehes ja kipuvad filmiprojektide vahel isolatsiooni jääma. Vaimse tervise mõttes on tähtis olla oma kolleegidega kontaktis ja kuulda neilt uudiseid selle kohta, kuidas neil läheb. Viimase aja suured raskused tööturul näiteks on tekitanud olukorra, kus paljud filmitegijad on kuid ja kuid ilma tööta. Kui inimesel korraga töö ära kaob, siis üksinda ja omaette seda kogedes tekib tunne, et temaga on midagi valesti, et teda miskipärast ei taheta enam. Kui aga on võimalus kuulda, et ka teistel on samasuguseid raskusi — või veel parem, osaleda näiteks Kinoliidu ühisseminaril, mis käsitleb parasjagu antud hetkel aktuaalset olukorda filmimaailmas — saab inimene aru, et ta ei ole üksi. Ja äkki jääb tänu sellele valdkonda edasi.

Millised lood või hääled on sinu meelest praegu Eesti filmimaastikult puudu või alaesindatud — ja miks?

Mulle tundub, et ühest küljest on Eesti erakordne koht. Eestis on näiteks režissööril võimalik täispika debüütfilmini jõuda oluliselt varem kui rahvusvahelises filmitööstuses. Austraalia filmitööstuse 2016. aasta uuring näitas, et režissööride esimese täispika mängufilmi tegemise mediaanvanus on 35–40. Sama kinnitab uuring USA režissööride kohta. Eestis oleme seda numbrit allapoole toonud: kui 1992. aasta filmirežissööride lennu puhul oli keskmiseks vanuseks 36,25, siis 2008. aasta lennu puhul juba 30,6. Siin on võimalusi end tõestada varem ja vähema eelpagasiga kui väga kõrge konkurentsiga keskkondades.

Ka need lood ja hääled, keda me veel hiljuti ei olnud Eesti filmis üldse kuulnud — näiteks vene kodukeelega vabas Eestis üles kasvanud noorte omad — on nüüdseks suurtele ekraanidele murdnud või kohe-kohe murdmas. Üleüldse on lood üsna mitmekesised ja aktiivselt tegutsevaid režissööre on meil peaaegu kõigist täisealistest põlvkondadest.

Stsenaristidega on hetkel natuke kehvemini, sest pärast kooli lõpetamist oma erialal edasi tegutsedes satuvad kõiki teisi ameteid õppinud noored kas platsile või filmi eel- ja järeltootmise meeskondadesse ja see tõmbab nad vooluga kaasa. Stsenarist peab aga sageli just oma karjääri alguses, kui keegi veel temasse ei usu, suutma tegutseda omapäi. Üksi iseendasse uskuda on keeruline ning motiveerida end muudkui kirjutama ja kirjutama ka siis, kui seda keegi sult veel ei telli, suudavad vähesed. Mul on väga hea meel, et Eesti filmiprodutsendid ja ettevõtted on hakanud aina rohkem stsenaristikaharidusega noori kaasama nii projektide arendusse kui ka andma võimalusi noortel stsenaristidel kätt proovida. Võtab veel mõni aeg, enne kui selle protsessi tulemused paistma hakkavad, aga mu töö filmikoolis annab võimaluse natuke ka tulevikku piiluda ja ma näen, et nende muutuste tulemused on juba varsti meie ees.

Kui rääkida mitmekesisusest, siis Eesti film muutub iga aastaga žanriliselt mitmekesisemaks — meil tehakse lisaks psühholoogilisele draamale ja autorifilmile ka õudusfilme, spordifilme, noortefilme. Suuri ja eepilisi sõja- või seiklusfilme, mis mastaabi poolest võistleksid Hollywoodiga, pole me eriti kunagi ise teha saanud (mitte, et ei oleks tahtnud, aga eelarved ei luba), aga tänu välisprojektidele nagu "Sisu 2", "Tenet" ja "Agentuur"*, saavad meie inimesed aina rohkem kogemusi, kuidas kihutada, pauku teha ja asju õhku lasta, nii et ma usun, et need kogemused tilguvad peagi üha rohkem ka kohalike filmitegijate paletti. Meil on olemas unikaalsed autorifilmitegijad, kelle filmid võidavad rahvusvahelistel festivalidel auhindu.

Ma ei tahaks öelda, et seda otseselt puudu on, aga kui ma mõtlen, et millised filmid mulle endale rahvusvahelise filmikunsti tippudest kõige suuremaid filmivapustusi on tekitanud, siis on need filmid, mille tegemise käigus ei ole vastandatud autorifilmi ja publikufilmi, vaid on sünteesitud mõlemast kokku midagi täiesti uut, mis on korraga nii arusaadav kui ka arusaadavuse piire nihutav. Nagu mu vanaisa Juri Lotman on öelnud: "Selleks, et me saaksime suhelda, peame olema piisavalt sarnased. Kuid selleks, et meil oleks mõtet suhelda, peame olema piisavalt erinevad." Kusagil seal kahe vahel on üks punkt, kus film on korraga nii arusaadav ja arusaamatu ning nii etteennustatav ja etteennustamatu, et ta muudab sind inimesena. Viimastel aastatel tuleb minu arvates ka meil sellise ambitsiooniga filme aina rohkem ja ma ise usun, et just sellised filmid on meie filmikunsti rahvusvahelise läbimurde jaoks vajalikud.

Kui saaksid midagi muuta selle osas, kuidas eesti filmitegijad omavahel koostööd teevad või üksteist toetavad, siis mis see oleks?

Rohkem pidusid! Me kohtume üksteisega üldjuhul kas a) võttel; b) EFI-Kinoliidu jõulu- ja suvepeol; või c) seminaridel ja aruteludel, kus käsitletakse probleeme. Kõik need kolm kohtumispaika on hädavajalikud ja asendamatud. Aga oleks vaja veel kohti ja olukordi, kust paiskaks laiali elaani ja espriid. Filmiviktoriine, kirbuturgusid, kooskokkamisi, koduste fotoalbumite näitusi, heategevusoksjone, stsenaariumi table read-e, leia-mitmest-eesti-filmist-üles-sama-rekvisiit-väljakutseid, võttest üle jäänud rekvisiitide ühisutiliseerimisi jms.

Oleks vaja veel rohkem võimalusi erinevatel põlvkondadel omavahel pingevabalt kokku puutuda. Olen mõned korrad korraldanud USA näitlemisõppejõu Judith Westoni workshop-i sellises vormis, et osalevad nii tudengitest režissöörid kui ka kogenud režissöörid, ainult et esimesed teevad režiiharjutusi ja teised on vaatlejad-osalejad, kes löövad kaasa näitlejatena. Nendel koolitustel olen näinud oma kogenud režissööridest sõpru — kes üldjuhul peavad olema alati vastutav-tõsises rollis — nii soojade, pingevabade, avatute ja katsetavatena, millisena nad harva režissööri rollis olles endale saavad lubada. Mulle tundub, et see tuleb sellest, et kuna nendega tegutsevad noored, kutsikaohtu režissöörid, annab see ka neile võimaluse olla mängulisem. Tahaks selliseid hetki veel võimaldada.

Oleks vaja kogemusi jagada nende asjade kohta, mille kohta me üldjuhul ei jaga kogemusi. Kui me näeme valmis filmi, siis see on ju, nagu me kõik teame, vaid jäämäe veepealne osa. Aga kõik see, mis sinna vee alla jääb, on sageli täiesti peidus — kõigile peale tegijate endi. Erinevad testid, proovid, katsetused, meetodid leiutada midagi, mida pole varem tehtud — iga filmi puhul tehakse selliseid asju ju sadu. Ma unistan regulaarsest seminaride-kohtumiste sarjast, mis toimuks iga kord, kui mõni uus Eesti filmi välja tuleb, kus Kinomajas võiks kohtuda publikuga selle filmi tegijad; avada oma arvutid otse ekraanile ja siis näidata oma kolleegidele kogu seda kullapuru, mis nende filmi ettevalmistuskaustades leiduda võib. Täiesti vabas vormis, isegi moderaatorit poleks vaja. Üritus võiks vabalt ollagi selline, et me vaatame ühiselt, mis seal arvutikaustades peidus on, samal ajal kui tegijad ise seletavad ja näitavad vastavaid filmilõike juurde.

Eesti Filmimuuseumi püsinäituse regulaarne osa võiks olla see, et iga kord kui tuleb uus eesti film, lisanduvad sinna uue filmi kostüümid-rekvisiidid kasvõi ajutise väljapanekuna. Ja võiks olla olemas üks koht, mis võtaks vastu kogu selle Eesti filmi pärandi-museaalia, mis hetkel veel eksisteerib inimeste kodudes — kui palju on meie vanema põlve rekvisiitoritel, kunstnikel, grimmeerijatel ja kostüümikunstnikel alles ajaloolise väärtusega Eesti filmide pärandit!

Mälestuste kogumise olen võtnud südameasjaks ja iga uus filmikursus teeb intervjuu Eesti filmitegijaga — praeguseks on neid intervjuusid kogunenud meil juba üle 200. Ükskord võiks Kinoliidus nende intervjuude vaatamise seansi lausa teha...

Sa oled tänaseks päevaks tegelnud juba aastaid filmihariduse edendamisega ülikoolitasandil. Mis on sinu hinnangul peamine takistus, mis ei ole lasknud filmikirjaoskusel jõuda laiemasse haridussüsteemi (sh põhikoolide ja gümnaasiumite õppekavadesse)?

See, et me ei tee (Juhan Ulfsakit tsiteerides) piisavalt seakisa. Üleüldse on kultuuriga see häda, et riigi tasandil kiputakse seda nägema mingi fakultatiivse nice to have asjana. Et meil on tõsised teemad, nagu rahandus ja sõjandus ja majandus. Ja siis on väike kirsike tordil — kultuur. Anname sellele näpuotsaga raha, sest ega see ju sisse ei too, see viib ainult välja. See on fundamentaalselt tagurpidi arusaam ühe riigi eksisteerimisest.

Eesti riik võrdub ju eesti keel ja eesti kultuur. Kui neid kahte asja ei ole, siis ei olegi ju Eesti riiki. Kui siinsamas maalapil elaks 1,3 miljonit inimest, kes oleksid majanduslikult väga võimekad ja tooksid metsikult raha sisse, aga ei räägiks eesti keeles ja ei elaks eesti kultuuri, siis see ei oleks ju Eesti riik. See oleks mingi teine riik. Meie põhiseaduses ütleb sõna-sõnalt, et meie kohustus on kindlustada ja arendada riiki, "mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade". Seal ei ole kirjas "kindlustada ja arendada riiki, millel on rakendatud kogu ekspordipotentsiaal, kõrgepalgaliste töökohtade tekitamise meetmetega maandatud demograafilisest olukorrast tingitud tööjõuprobleemid ja kaitsetahte garantiiks arendatud välja laiaulatuslik kinnisvaraportfell". No ei ole ju. Ma ei ütle, et see ei ole oluline — muidugi on kõik muud valdkonnad väga olulised — aga kuidas saab olla, et riigi olemuslik kese, kultuur, on eelarveliselt täiesti marginaalne.

Ja näiteks filmivaldkonda raha juurde saamiseks tundub ainus viis euro euro vastu, ehk siis näiteks cash rebate süsteemi kaudu näidata arvutuslikult, et see toob tulu sisse. Sisse toodavate eurode kaudu kultuuri väärtuse hindamine on absurd, sest kultuuri mõju ei saa mõõta eelarveaasta lõikes. Kas Eesti riigi praeguse eksisteerimise osas oleks võimalik palun välja arvutada, kui palju näiteks tõi 1905. eelarveaastal sisse Juhan Liivi "Ta lendab mesipuu poole"? Või siiski tuleks arvutusse kaasata ajavahemik 1905-2025? Või hoopis ad infinitum, kuniks elab see keel ja meel? Äkki peaks kasutama generatiivse AI võimalusi ja leiutama kalkulaatori, mis arvutaks välja, mitu potentsiaalset maksumaksjat jättis siit riigist lahkumata selle tõttu, et nad ühel olulisel hetkel koos oma emaga seisid Kalle Vellevoogi, Jaan Tiidemanni, Tiiu Truusi, Kirke Kangro ja Lidia Zarudnaja kommunismiohvrite memoriaali kõrgete tumedate seinte vahel ja kuulasid, kuidas ema rääkis mesilastest, kes alati kodu poole lendavad ja kuigi vanaisa ei jõudnudki tagasi, siis nendel on tänu sellele kodu? Äkki suudaks generatiivne AI arvutada välja poliitikutele mõistetavates eurodes näiteks selle koefitsiendi, millist rolli mängib ühe kodaniku kaitsetahtes see, et inimesed su ümber, kelle elu päästmiseks sa barrikaadidele lähed, räägivad sinuga samas keeles? Sest ainult see kodu on väärt kaitsmist ja oma maksueurode siia toomist, mis on kodu moodi — ning kodu on ju keel, kultuur ja loodus.

Ja nüüd, et see pikk jutt kõik filmikirjaoskuse juurde tagasi tuua, tahan tsiteerida David Vseviovi: "Ma olen ajaloost alati toonud näite etruskidest, suurest ja võimsast rahvast, kes sisuliselt kahe põlvega kadus. Miks? Hästi lühidalt öeldes sellepärast, et präänik hävitab kultuuri sama efektiivselt nagu piits. Inglise keel on muutunud mingis mõttes väga vajalikuks, aga ka präänikuks."

Millisel moel tarbib tänapäeva noor kõige rohkem informatsiooni? Lühikeste videoklippidena. Seda kinnitavad kõik viimase aja noorte meediatarbimise uuringud. Mis keeles see sisu valdavalt on? Loomulikult inglise keeles. Kui kuulata praeguseid teismelisi omavahel rääkimas, siis nende jutt on juba ammu kas eesti-inglise segakeeles või väga suures osas ainult inglise keeles. Kui noored otsivad sõnu, siis sageli ütlevad nad midagi stiilis "kuidas eesti keeles on "rage bait"?". Lauseehitus on aina inglisekeelsem ja aina rohkem on anglitsisme. Tartu ülikooli teismeliste keele uurimisrühma töö põhjal on suulistest vestlustest umbes 3,4% ning kirjalikust võrgusuhtlusest umbes 7,5% inglise keeles.

Ärge minust valesti aru saage — ma ei arva, et noorus on hukas või et eesti keel on hukule määratud. Noored ongi keeleuuendajad ja see on täiesti loomulik. Küll aga on toimumas hiiglaslik muutus, millele haridussüsteem ei ole suutnud reageerida. Ma arvan, et kogu maailma haridussüsteem lohiseb videosisu kasvu järel ja meie haridussüsteem omakorda lohiseb inglisekeelse videosisu kasvu järel.

Selleks, et internetis oleks eesti keele ja kultuuri säilimise jaoks vajalikus koguses noortele kättesaadavas vormis eestikeelset videosisu, on ainus võimalus viia filmikirjaoskus ja audiovisuaalse sisu loomise oskus laiaulatuslikult kõikide haridustasemete õppekavadesse sisse. Ja mitte ühe "kirss tordil" ainena, vaid laiaulatusliku õppeaineteülese oskusena, mis võimaldaks kasutada seda kõigis õppeainetes — näiteks teha lisaks bioloogia referaadile loodusdokumentaalfilmi, lisaks matemaatika kontrolltööle videoesitlust, mis selgitab valemeid, lisaks füüsikakatsele animatsiooni ja lisaks ajaloo testile videoesseed. Siis tekib eesti lastel ja noortel oskus ja harjumus luua ning tarbida eestikeelset liikuvat pilti ja on lootust, et meist ei saa etruskid.

Vaadates tagasi omaenda teekonnale — kas on mõni projekt või hetk, mis kõige enam kujundas sinu arusaama sellest, milline võiks olla Eesti film?

Pole pääsu, eks need on ikka seotud minu endiste ja praeguste tudengitega. Konkreetset hetke ei tahaks välja tuua, sest oma õpilastest olen ma vist pidevalt ebaadekvaatselt vaimustuses ja ei taha neist kedagi eraldi rõhutada, aga kõige imelisemad hetked on ikkagi need, kus mu endised või praegused tudengid on vägeva filmi teinud ja maailm võtab nad avasüli vastu ning mina mõtlen omaette: "Uhhhh — see on alles algus! Oodake, kui nad veel suuremaks kasvavad!"

Lühendantud versioon intervjuust ilmus 09.01.2026 ajalehes Sirp – Laura Raud, “Üks eestikeelne intervjuu Eesti kultuurist”

—————————————————————————————————————

* „Sisu 2“, Jalmari Helander, 2025; „Tenet“, Christopher Nolan, 2020; „The Agency: Central Intelligence“, Jez Butterworth, John-Henry Butterworth, 2024 – …