Suri filmirežissöör Peeter Simm

Suri filmirežissöör Peeter Simm (24.02.1953-12.03.2026).

Eesti Kinoliit jääb mälestama lahkunud filmirežissööri Peeter Simmi. Tema looming ja töö õppejõuna on hindamatu väärtusega ja igavesti Eesti filmiloo kindel osa.

Siin mõned meenutuskatked tema sõpradelt, kolleegidelt ja tudengitelt, mis said esimest korda kirja siinsamas Kinoliidu lehel 1.märtsil 2025.

Tiina Lokk

Simmi dramaturgiliselt võimas sisenemine minu ellu: kohtumine toimus Tallinnas, ma ei mäleta täpselt kus, aga tänaval. On tõenäoline, et Harju tänaval, sest seal oli Tallinnfilm. Aasta oli siis 1976. Olin just saanud sisse Rahvusvahelisse Filmi Instituuti. Ma olin Simmist ainult kuulnud (loomulikult teadsin kõiki eestlasi, kes õppisid seal või olid just lõpetanud), aga kordagi polnud elusast peast näinud. Ma absoluutselt ei mäleta seda, mida ta ütles, sest kõik muu varjutas selle: minu ees seisis mees oma parimas eas ja kaalus, lokkis juuksed kaabu alt välja turritamas, ümmargused silmad nagu öökullil ringi keerlemas ja kohe pärast esimest lauset rõkatav, kaasahaarav, valjuhäälne naer. Ta seisis mu ees nagu päike ja temast õhkus nii palju soojust ja elurõõmu!

Mare Raidma

Tuleb meelde, kuidas Peeter “Tants aurukatla ümber” talviste võtete ajal pärast raskeid tööpäevi tervele grupile hunniku küüslauku puhastas, et keegi ei haigestuks ja ikka vitamiinidega varustatud oleks; kuidas ta jagas meile oma kulinaarseid nippe köögivilja hapendamisest ja marineerimisest. Hoolivus ligimesest paistis igast tema ettevõtmisest.

Artur Talvik

Me kutsume auväärset Peeter Simmi oma väiksemas ringis Simmi Petkaks. Ma ei tea kust see on alguse saanud, aga see sobib Peetrile.

Petka ise on nagu kvintessents oma filmide kõige värvikamatest karakteritest. Tema vaimukad väljaütlemised, ootamatud käitumised ja rõõmus meel on võluvad ja sa võid tema seltskonda päevade viisi nautida nagu parimaid filme. Tegelikult Simmi Petka ise ongi üks suur FILM.

Silver Õun

Mis iganes filmiprojekti kallal ta õpilased ka ei töötanud, Peetril oli igaühe jaoks oma kolm lugu taskust võtta. Vahepeal need ei haakunud üldse sellega, mida õpilane taotles, aga siis teinekord tabasid jälle naelapea pihta! Seda hindamatumad nad olid ja Peeter kahtlemata võttis õpilaste jaoks aega. Või pigem lihtsalt süttis ta ideedest enda ümber. See oli midagi paratamatut. Ilmselt on sarnaseid lugusid paljudel.

Aitäh Peeter kõige eest ja head teed.

Foto: Andres Keil