Palju õnne, Peeter Simm!

Kinoliit saadab uhkusega südamlikud õnnitlused oma hinnatud liikmele, nüüd ka kultuuri elutööpreemiaga pärjatud, Peeter Simmile.

Peeter on oma 50-aastase filmikarjääri jooksul julgelt katsetanud nii erinevate stiilide, formaatide kui žanritega, pakkudes sügavat ja graatsilist peegeldust meie kultuurist ja ajaloost.

Austamaks tema uskumatut teekonda, pühendame sel kuul Peetrile Kinoliidu kodulehe, kus tema sõbrad, kolleegid ja endised tudengid jagavad erinevaid lugusid ning häid soove. Lugusid jutustavad Tiina Lokk, Tõnis Pill, Silver Õun, Elen Lotman, Mare Raidma, Artur Talvik ja Teresa Juksaar.

Tiina Lokk

Minu 3 märgilist kohtumist Peeter Simmiga

Simmi dramaturgiliselt võimas sisenemine minu ellu: kohtumine toimus Tallinnas, ma ei mäleta täpselt kus, aga tänaval. On tõenäoline, et Harju tänaval, sest seal oli Tallinnfilm. Aasta oli siis 1976. Olin just saanud sisse Rahvusvahelisse Filmi Instituuti. Ma olin Simmist ainult kuulnud (loomulikult teadsin kõiki eestlasi, kes õppisid seal või olid just lõpetanud), aga kordagi polnud elusast peast näinud. Ma absoluutselt ei mäleta seda, mida ta ütles, sest kõik muu varjutas selle: minu ees seisis mees oma parimas eas ja kaalus, lokkis juuksed kaabu alt välja turritamas, ümmargused silmad nagu öökullil ringi keerlemas ja kohe pärast esimest lauset rõkatav, kaasahaarav, valjuhäälne naer. Ta seisis mu ees nagu päike ja temast õhkus nii palju soojust ja elurõõmu! Nüüd on sellest hetkest möödas ligi 50 aastat (oh, kui karm arv!), aga Simm on ikka Simm, ainult natukene kõhnem ja ilma lokkideta, aga nakatav elurõõm, koos rõkkava naeruga, on ikka osake temast ja see on hullult vinge omadus. Hoida päikest enda sees, vaatamata kõikidele elutee käänakutele.

Järgmine kohtumine toimus juba aastaid hiljem "Ideaalmaastiku" aegu Tallinnfilmis ja sealt edasi oli palju tööalaseid kohtumisi, sest pärast õpingute lõpetamist tulin tagasi Tallinnfilmi ja hakkasin tööle filmitoimetaja ning kunstinõukogu ja toimetuskolleegiumi liikmena. Töö on töö ja tööalaseid kohtumisi oli palju, aga suurima jälje on jätnud minu hingetoimetaja töö filmi juures “Inimene, keda polnud”. Toomas Raudam ja Simm olid sõbrad. Raudam toona algaja proosaist ja stsenaariumide kirjutaja, ühtlasi ka minu kolleeg Tallinnfilmi toimetuskolleegiumist. Kuna ta ei saanud ise enda stsenaariumi toimetada, tegi ta ettepaneku mulle kampa lüüa. Aastad olid siis juba 80ndate lõpp, kus raha filmide tootmiseks tuli veel Moskvast, aga filmide sisu saime ise määrata. Nii valmisidki Tallinnfilmis pea üheaegselt 2 esimest üdini ausat mängufilmi Eesti ajaloost murdelistel 40ndatel aastatel, kus esmakordselt räägiti otse ja sirgiti inimeste Siberisse küüditamisest — õudustest, mida saatis korda Punaarmee. Teine minu toimetada olnud stsenaarium ja film oli Jüri Sillarti "Äratus", mille stsenarist oli Rein Saluri. Mõlema filmi puhul lugesime ohtralt arhiivimaterjale (arhiivid siis juba avanesid), küüditatute päevikuid jne. “Inimene, keda polnud” prototüübiks oli legendaarne raadiohääl Imbi Valgemäe. Saime lugeda tema päevikuid, lisaks veel Mari Mäldre ja Ruut Tarmo mälestusi ja palju muudki. See oli väga põnev ettevalmistusperiood. Enne kui stsenaariumist sai film, toimus palju arutelusid ja vaidlusi, mis emotsionaalselt olid paiguti väga rasked, sest materjal ise oli emotsionaalselt väga raske. Mäletan siiamaani seda ängi ja kurbust, kui lugesin ühe Siberisse sattunud õpetaja päevikut öösel ja lihtsalt karjusin täiest kõrist, sest nii raske oli, aga Simm suutis järgmisel päeval oma sooja huumoriga alati kõike leevendada. Nii sündisidki stseenid, mis oma olemuselt oli traagilised, aga samas vürtsitatud situatsioonikoomikaga. Simm ja Raudam sobisid ideaalselt omavahel. Film jõudis Cannes’i filmifestivalile Director’s Fortnight võistlusprogrammi. Aasta oli siis 1990. Simm ja Raudam on tänaseni superhead sõbrad. Mina aga mõistsin ja jätsin endale kõrva taha, et Peetri alati rõõmsameelse, optimismist pakatava ja situatsioonikoomika naljadest paiguti üleääre ajava mehe hinges on olemas tegelikult suur ja oluline võime tajuda ja mõista teiste inimhingede traagikat ja sellele kaasa elada — et ta tegelikult väga hella ja haavatava hinge ja suure südamega inimene on.

Aasta oli 2011. Ootamatult lahkus septembris, kohe õppeaasta alguses, meie seast BFM-i üks asutajaid ja filmiõppetooli juht. Pidin hüppama ambrasuuri ette, sest keegi peale minu ei olnud kursis Sillarti plaanidega ning ausalt öeldes ka mina mitte kõigega. Lihtsalt koos me seda õppekava välja olime töötanud, aga lõplik variant oli ikkagi Sillarti peas. Avasime toona esimese rahvusvahelise filmiõppe magistrantuuri, mis aga hiljem kahjuks likvideeriti. Igal juhul, magistrantidele ja ka režissööridele oli vaja kiiresti leida meister — režiiõppejõud. Valik oli, ütleme nii, et pea olematu, sest kõik olid nagu kiuste kas liiga noored; vähe kogemusi või siis aktiivselt töös. Simmil oli aga just filmidevaheline paus, olid kogemused ja teadmised ning suurepärane omadus oskus kaasata endaga ka teisi. Helistasin Simmile. Simm ajas alguses sõrad vastu, et tema ei oska õpetada. Mina aga palusin nii väga ja lõpuks ta nõustus ajutiselt tulema, kuni leian kellegi teise. Kedagi teist aga vaja ei läinudki. Simm leidis endas pedagoogisoolika üles ja õpetab tänaseni koolis noori režissööre, ilmselgelt nakatades neid oma positiivse ellusuhtumisega. Mille üle mul on ainult hea meel.

Et rõkkav ja ennastunustav naer ei lõppeks ja südamesoojus otsa ei saaks!

Tõnis Pill

Minu kõige suuremad tänusõnad lähevad Peetrile võimaluse eest üldse filmimaailma astuda. Peeter oli ikkagi minu filmikooli vastuvõtukomisjoni esimees ning ka minu filmirežii eriala meister.

Õpingute jooksul õpetas mees meile midagi, mida ükski eriala raamat poleks suutnud meile anda; olukordades, kus olime justkui oma projektide arendusfaasi lõpuosas, leidis ta alati viise panna meid leidma lisakihte oma lugudesse, pöörates pea peale kõik varem räägitu. See oli äärmiselt vabastav ning erialaselt arendav. Kõike ei pea eeltöös kivisse raiuama — looming on fluiidne!

Soovin Peetrile palju tervist ning viljakat tööpõldu juba järgmistel filmiprojektidel!

Silver Õun

Peetri pühendumus oma õpilastesse on jäägitu. Äkki oli see Kaur Kokk, kes mulle kuskil suunurgast poetas, et Peeter hingab lugusid. See peab paika! Mis iganes filmiprojekti kallal ta õpilased ka ei töötanud, Peetril oli igaühe jaoks oma kolm lugu taskust võtta. Vahepeal need ei haakunud üldse sellega, mida õpilane taotles, aga siis teinekord tabasid jälle naelapea pihta! Seda hindamatumad nad olid ja Peeter kahtlemata võttis õpilaste jaoks aega. Või pigem lihtsalt süttis ta ideedest enda ümber. See oli midagi paratamatut. Ilmselt on sarnaseid lugusid paljudel.

Mäletan üht hommikut filmikooli 3ndalt kursuselt. Ärkasin telefonihelina peale. Kell näitas üheksat ja see oli Peeter. Peetri kõned on alati sündmused, nii et surusin une endas alla.

— "Kuule, ma mõtlesin välja!"

— "Hommikust, Peeter! Mille sa välja mõtlesid?"

— "Kui Jura leiaks poisi ema korterist pudeli odekat, lükkaks sellele päkad silma, siis kallistaks poissi ja poiss ütleks talle: "Sa lõhnad nagu emme." See lahendaks kõik!"

Ma arvan, et Peeter oli mu näruse semestrifilmi üle terve öö pead murdnud. Ta mõte oli geniaalne!

Mare Raidma

Peetriga seostuvad eelkõige iseloomuomadused nagu huumorimeel, sisemine vabadus (ei mingit kramplikkust ühiskonnas valitsenud hierarhiate suhtes), sõbralikkus, professionaalsus, usaldus. Temaga oli väga hea ja meeldiv koos töötada, sest kui ta oli juba võtnud mõne inimese oma meeskonda, siis ta lasi sekkumata sellel oma tööd teha. Ma olin kostüümikunstnikuna päris algaja veel, kui minu esimeseks koostööfilmiks Peetriga sai “Puud olid…”. See oli suur vastutus. Üks eriline seik selle filmi puhul siiski: kui ma olin Eesti Etnograafiamuuseumis uurinud filmi sisule vastavat Tartumaa rahvarõivast ja lasin meespeaosalistele õmmelda ajalooliselt õiged talumeeste “lontmütsid”, siis neid võtteplatsil nähes hakkas Peeter kätega vehkima ja kamandas - “Olgu need mütsid kadunud! Inimesed kinos hakkavad naerma kui selliseid näevad!”. Pidin kibekähku meestele teised peakatted leiutama.

Tuleb meelde, kuidas Peeter “Tants aurukatla ümber” talviste võtete ajal pärast raskeid tööpäevi tervele grupile hunniku küüslauku puhastas, et keegi ei haigestuks ja ikka vitamiinidega varustatud oleks; kuidas ta jagas meile oma kulinaarseid nippe köögivilja hapendamisest ja marineerimisest. Hoolivus ligimesest paistis igast tema ettevõtmisest.

Olen saanud Peetriga mitmeid filme koos teha, viimane suurem oli “Üksik saar. Nalja sai kogu aeg. Temaga koos oli kõik kuidagi kerge. Oma inimesi hoidis ta väga.

Soovin talle südamest tervist, jätkuvalt lähedaste ja sõprade tuge, heledaid ettevõtmisi, vahvaid seiklusi! Saatku teda ikka mõnus "kiisu-nurr"!

Teresa Juksaar

Kaks mustvalget pilti on minu kursaõe Alesja Suzdaltseva tehtud. Peeter ja Starter — väga loomulik kombo. Viimane foto on tehtud meie viimasel režiitudengite kokkutulekul (Raoul Kirsima vaid puudus), detsembris 2024. Kuna Peeter armastab erilisi aasia toite, siis kohtusime India restoranis. Me üritame ikka korra aastas kõik koos kokku saada.

Alesja meenutas hiljuti üht Peetri mõtet, mis kõlas umbes nii: ''Režissööri põhiline ülesanne on rääkida siiralt. Ja siiruse tunnevad inimesed ekraanilt ära. Oluline on rääkida inimese häälega inimeste asjadest.'' Peeter õpetas meile siirust. Ja seda, et vahepeal on toores hea. Film ei tohi olla liiga tehtud, inimlikkus peab säilima.

Mäletan, kuidas Peeter helistas ühel aastal, 24. detsembril. Kõne vastu võttes arvasin, et siit tulevad jõulusoovid, kuid Peeter rääkis hoopis kaks õudussugemetega Tallinna legendi ja pani siis kõne ära. Ta helistas niimoodi tihti, kui meil mõni projekt parajasti pooleli oli. Nende lugudega lootis ta meid inspireerida. Isegi, kui kohe ei õnnestunud mul aru saada, kuidas need kaks õudusjuttu mind aitavad, siis mulle läks tohutult korda, et ta minu peale suvalisel hetkel mõelnud oli. Ja selliseid kõnesid oli nelja kooliaasta jooksul palju. Aitäh, Peeter, et alati igal hetkel olemas oled olnud!

Soovin Peetrile palju jõudu järgmise filmi ettevalmistusteks! Peeter andis meile juba kooliajal selle algmaterjali lugeda. Ootan suure põnevusega!

Elen Lotman

Peeter on alati heatahtlik. Ta muretseb alati selle pärast, kuidas tudengitel läheb ja vahel helistab ka keset ööd, kui mure suureks kasvab. Ta pakub alati ka abi, mõnikord on selleks isegi transpordiabi.

Kirjadele kirjutab ta vahel alla "Agent S." või "Velosipedist S." Ta nimetab asju alati väga täpselt; näiteks "ülemsupreema inkvisiitorid" on vastuvõtukomisjon. Meelde on jäänud ka tähelepanekud nagu: “Olen Läänemaal ja siin kulgeb aeg aeglasemalt.” Või siis tudengitest rääkides: “Mis esmaspäeval üldse saab? On Sul informatsiooni, mitu patsienti meil on?”

Mul on esimese kursuse tudengitel selline ülesanne, et nad peavad intervjueerima vanema põlve filmitegijaid ja iga kord, kui me neid intervjuusid vaatame (praeguseks on neid kogunenud juba üle 200), nimetab loendamatu hulk eesti filmitegijaid oma mälestustes kõige toredama inimesena Tallinnfilmis Peetrit. Peetri jälg eesti filmis on suur, häälekas ja heatahtlik, nagu ta isegi.

Loodan, et Peetri elutööpreemia ei tähenda, et elutöö oleks nüüd tehtud, vaid et parimad filmid alles ootavad ees!

Artur Talvik

Simmi Petka ja tema ilma lõppudeta filmid. Me kutsume auväärset Peeter Simmi oma väiksemas ringis Simmi Petkaks. Ma ei tea kust see on alguse saanud, aga see sobib Peetrile. Noh, näiteks kujutage ette, et tema poole peaks pöörduma tiitliga härra Simm. Küll aga nimetab ta ennast tihtipeale hellitavalt seltsimees Simmiks. Nõukaaja üle viskab ta nalja tihti ja teeb seda sageli läbi enda. Näiteks nii. Simmi Petka tuli mulle maale külla. Olin just oma maamaja enam-vähem valmis saanud. Petka vaatas ühelt poolt ja teiselt poolt ja tõstis näpu püsti ning sõnas tähtsa näoga: “Kui meie omad tagasi tulevad, siis tuleb siia pioneerilaager”. Ja kukkus pööraselt naerma oma hullult ägedat naeru, nakatades sellega ka mind. Me naersime vist terve igaviku. Tema oma nalja üle ja mina tema nalja ja naeru üle. Olen üks õnnelikest, kes Simmi Petka naeruviirusega on korduvalt nakatada saanud.

Petka ise on nagu kvintessents oma filmide kõige värvikamatest karakteritest. Tema vaimukad väljaütlemised, ootamatud käitumised ja rõõmus meel on võluvad ja sa võid tema seltskonda päevade viisi nautida nagu parimaid filme. Tegelikult Simmi Petka ise ongi üks suur FILM.

Jah, aga enda tehtud filmidele ei suuda ta kuidagi teda rahuldavat lõppu leida. Võib-olla jutustabki ta meile üht ilma lõputa lugu, aga filmi tehes on ikka mingisugustki lõppu vaja. Nii vaevlesime me "Heade käte" lõpuga päris korralikult. Minule oli see produtsendina esimene täispikk mängufilm ja püüdsin kõike n-ö päris filmi moodi teha. Ent üsna kiiresti sain aru, et kui Simmi Petkat hakkad üleplaneerimisega ahistama, siis jookseb ta lihtsalt kinni. Ta on improviseerija. Nojah, aga filmi peab ju mingi plaani järgi tegema. Petka ei olnud rahul "Heade käte" esialgse lõpuga. See vaevas teda. Olin valmis temaga seda veidikene muutma, aga võttepäeva raames. Ootasin, et millal ta siis ettepanekuga tuleb. Ühel päeval läksid võtted ebanormaalselt pikaks. Imestasin selle üle, sest Simm on muidu kiire filmija. Kui kuulsin, et võttegrupp on hoopis mingis täiesti uues võttekohas, mida plaanis polnud, siis aimasin, et ju on talle filmi lõpp ennast ilmutanud. Nii oligi. Simm tõusis hommikul üles ja talle linastus filmi uus lõpp. Siis läks ta võtteplatsile, et selle päeva stseene filmida. Seal tutvustas ta oma hommikul ilmutanud uut lõppu valgustajatele ja teistele platsi töötajatele, kes kõik seda veidi täiendasid ja takka kiitsid, et hea lõpp. Simmi arvates ongi film selline kunstiliik, kus iga viimane platsil tegutsev inimene võib välja tulla heade lahenduste ja muudatustega stsenaariumis. Siis otsustas ta selle uue lõpu kiiresti üles filmida, sest äkki noor produtsent ei mõista seda. Me rääkisime temaga pikalt filmi maksumusest, võttepäeva kuludest, pankrotist ja muust, aga kuna see lõpp oli toredam, siis väikeste täiendustega jäime selle juurde. Meie järgmises ühises filmis "Kõrini" ei olnud Simmi Petka samuti lõpuga rahul. Aimasin juba halba. Seda enam, et tegime "Kõrinit" koostöös sakslastega, kes ei mõistnud sellist asja nagu filmimise ajal stsenaariumi muutmine. Ühel päeval tuligi ta mu jutule salaplaaniga, et peaksime uue lõpu filmile tegema. Õnneks olin selleks valmis ja ei minestanud. Aga Simmil oli mu eelmise filmi ajal peetud emotsinaalne vestlus filmi maksumusest, näitelejate kõrgest tasust ja muust ilusti meeles ja tal oli kõik läbi mõeldud. Uus lõpp nägi ette laulatust kirikus koos kirikuõpetajaga. Simm teatas, et ta oli ühe võttekoha lähedal ühe remondis oleva kiriku inimestega rääkinud, et seal võiks väikese annetuse eest filmida, aga kirikuõpetaja keeldus filmis osalemast. Simm vaatas mulle sügavalt otsa ja ütles, et kuule, Talvik. Sina oled ju lavaka lõpetanud diplomeeritud näitleja. Võta produtsendina ennast sellesse rolli ja ära endale selle rolli eest raha maksa.

Nii tegigi Simm minust kirikuõpetaja. Sakslased olid väga üllatunud, aga kuna rollis oli filmi üks produtsentidest, siis ei hakatud ka seda lõppu kritiseerima. Simmi Petka on täis üllatusi ja loodetavasti jagub neid tal veel pikalt. Elagu Simm!