Keelatud filmide teisipäevad aprillis ja mais Kinomajas

Aprillis ja mais tõi Kinoliit Eesti filmi kuu raames vaatajateni värske ja samas mõnusalt nostalgilise linastusprojekti “Keelatud filmide teisipäevad”. Tegemist oli erilise kohvik-kino formaadiga, kus filmielamus põimus vahetu vestlusega. Saalis ei vaadatud ainult filme, vaid jagati ka mälestusi, taustu ja tõlgendusi.

14. aprillil toimus esimene keelatud filmi linastus - “Jäljed” (1963, rež. Kaljo Kiisk). Filmi juhatasid sisse väga põneva vestlusega ajaloolane Kristo Nurmis koos Filipiga. Rahvast oli palju, sest saime üritusele ka päris tõhusalt reklaami teha - leidsime kajastust ERR-i kultuuriuudistest ja väga suur tänu läheb Kinoliidu sotsiaalmeedia spetsialistile Rebeka Miliusele, kes tegi põhjalikku ja head reklaamitööd sotsmeedias. Publiku hulgas oli naine, kes rääkis, et tuli vaatama, kuna selles filmis mängisid tema vanaema ja ema. “Üks oli rattal ja teine sekke ratta pakiraamil”, meenutas ta ning lisas siis, et tal on kodus Kaljo Kiisa allkirjaga filmi “Jäljed” stsenaarium. Tõenäoliselt leiab see tee filmimuuseumi või rahvusarhiivi.

21. aprillil näitasime dokfilmi “Baruto - tõlkes kaduma läinud” (2009, rež. Artur Talvik). Artur oli ise kohal ning juhatas filmi sisse. Seekord oli publikut küll vähem, aga film on väga hea ning peale seanssi läks lahti mõnus küsimuste-vastuste voor. Tore oli ka näha kui tegija kohtub oma filmiga peale väga pikka pausi, et kuidas see talle mõjub. Artur oli väga rõõmus, et sai sellist sooja ja isegi emotsionaalset teisipäevaõhtut kogeda.

28. aprill tõi Kinomaja kinolinale dokfilmi “Päkapikudisko” (2001, rež. Jaak Kilmi ja Andres Maimik). Mõlemad autorid olid kohal ning Filipp vestles nendega nii filmi ees kui järel. See film oli päris raju vaatamine ja tekitas peale seanssi päris pika arutelu. Kohale olid tulnud ka paar inimest, kellest üks oli filmis üles astunud noortega tegeleja. Ka publikut oli rohkelt, tundus, et filmi temaatika oli kutsuvalt intrigeeriv ja kuigi filmitud sajandivahetusel, siis teema on paraku üliaktuaalne ka täna ehk üle 20-ne aasta hiljem.

5. mail oli aga kavas tõeline filmimaraton, näitamisele tuli “Lindpriid” (1971, rež. Vladimir Karsjov). Film oli 4.jaos ja kestis kokku üle 4 tunni. Filmimaratoni alustas päris hea hulk publikut, aga lõpetasid ikkagi ainult tugevamad. Mis seal salata, argipäeva õhtu võtab oma lõivu. Erakordne oli aga, et külla sai tulla Ene Rämmeld Pariisist, kes on üks väheseid veel elus olevaid inimesi, kes selle filmiga on seotud. Tema oli osatäitja, aga samas ka režissööri assistent ning kõikide asjade ajaja. Filipi abiga viis Ene meid võtteperioodi ning avas seda emotsionaalset ja rasket teekonda. Aga kuna tol ajal oldi noored, siis ei ole ju raskust, mida ei saa ületada. Igal juhul oli tegemist ühe väga omanäolise filmiga, mille režii vääriks omakorda arutelu ja Rein Marani filmitud pilt oli ülipõnev.

Nüüd tagasi vaadates saame nentida, et “Keelatud filmide teisipäevad” on igati korda läinud üritus, sest oli publikut, oli emotsioone, mis loovad head mälestused ja tegemist oli ikka väga heade filmidega.