Hüvasti, filmimees Kristjan Svirgsden 13. IX 1954 – 16. VII 2026

Lahkus operaator, režissöör ja dokumentalist Kristjan Svirgsden, Lobi küla Fellini.

“Mina sattusin televisiooni, tunnistan ausalt, juhuslikult. Aga see keskkond hakkas mind kohe vormima,” meenutas Kristjan Svirgsden ühes oma vestes. Eesti Telefilmis töötas ta aastatel 1972–1993, hiljem tegi filme ja saateid Eesti ning välismaistele telekanalitele. Tema filmograafias seisab 27 autorifilmi ja teine samapalju kaasautorina.

Kinoliitu astus ta aastal 1987 ning vahest võibki pidada tema viljakaimaks perioodiks 1980ndate teist poolt, mil linastus keskmiselt neli autorifilmi aastas.

Autorifilmidele tagasi vaadates põimuvad pea kõigis neis kaks punast niiti. Esiteks õigel ajal omast ajast ees olemine ja teiseks rannakogukondade ja -inimeste suuruse jäädvustamine.

Õigel ajal omast ajast ees olemine pakkus korraga esteetilist pildinaudingut, kuid vajutas Svirgsdenile omaselt alati mingile sotsiaalsele närvile. Näiteks 1998. aastal valminud “Roheline Kunda” näitas kunagist kuurortlinna, millest tehas oli teinud tööstusõuduse, kust raha voolas välja ja kogukonnale jäi vaid saast. See joonistas pildi inimestest ja keskkonnast tehnosiirete hammasrataste vahel – teema, mille üle murravad pead praegu, kaks kümnendit hiljem, teadlased ja eksperdid üle maailma.

“Me tahame teile teha sügava kummarduse selle nimel, et te olete talunud, et te olete rikkunud oma tervist ja uskunud neid lubadusi, mida on siin antud puhtama keskkonna nimel.” Filmi esimene tsitaat. Annab tooni, millel kulgeb kogu ülejäänud lugu. Pole ime, et see tekitas toona Eestis tugevat kriitikat. Filmi ostis ära BBC ja näitas seda 128 riigis üle maailma.

Omas ajas puges inimeste meeltesse “Võõrad öös” (1989), mille kohta praegu võiks ehk öelda ansambli Kuldne Trio muusikavideote kompositsioon. Aga süvenenumalt vaadates tekivad alltekstid, ridade vahele kirjutatud sõnumid pildis ning sõnumis. Justkui pitseri selles pöördelises ajas vajutas filmi viimane muusikapala “Mu isamaa armas”. Omas ajas ja natuke sellest ees.

1989. aasta “Idatuuletorm” on kirjade järgi film õppelaeva Krusenstern osalemisest Cutty Sarki regatil Läänemerel. Kuid sellessegi on punutud varjatud sõnum. Filmi läbiv tegelane on noor poiss, kelle vabadusejanu peegeldub Krusensterni reisil Euroopa säravates suurlinnades, kõiges läänelikus, mille ees uks oli veel mõnda aega suletud. Noor poiss on Kristjan Svirgsdeni poeg Kristjan Svirgsden, praegu isa jälgedes käiv ERRi tele- ja rindeoperaator. See film peegeldab isa ja poja ühist janu vabaduse ning seikluste järele.

Isa ja poja süda on aga alati olnud väikeses Lahemaa rannakülas Lobi neemel, kus Svirgsdenite esivanemad on elanud palju põlvkondi.

Kõrvalepõikena, Svirgsden polnud vaid filmimees. Aastaid avaldas ta ajalehes Virumaa Teataja vesteid elust kalurikülas. Nii said virumaalased osa Svirgsdeni lugudest – elust enesest –, kus kuulsaks kirjutatud nii seiklejahingegega külakass Kondaja, kohalikud külainimesed kui ka ühissauna värvikad seigad ja riigibürokraatia.

Lobi elu ja inimesi jäädvustas Svirgsden 20 aasta vältel, millest valmis dokumentaal “Mida ei mäleta, pole olnd” (2011). See on praeguste Lobi elanike südames lugu nende esivanematest, neist endist ja jäädvustus tuleviku lobikatele.

Õigustatult on lobikad andnud Svirgsdenile tiitli “Lobi küla Fellini” – ta oskas jäädvustada väikeste kogukondade sisemist suurust Rägaverest Kuressaareni. Nagu sedastab poeg Kristjan: “Isa võis olla ****, aga ta oli kõva mees!”

Järelhüüde kirjutas Marju Himma