Arutelu „Kuhu liigud, Eesti film“ kokkuvõte

22. aprillil 2026 Kinomajas toimunud arutelul “Kuhu liigud, Eesti film” andis Ragnar Siil põhjaliku ülevaate pooleteise aasta jooksul tehtud tööst „Eesti Filmi teekaardi 2035“ koostamisel. Rahvusvaheliselt tunnustatud kultuuripoliitika ja loomemajanduse eksperdina, endise Kultuuriministeeriumi kunstide asekantslerina, avas ta nii valdkonna hetkeseisu kui ka selle tulevikusuundumusi.

Teekaardi valmimisse olid kaasatud mitmed filmivaldkonna võtmetegijad: Marianna Kaat, Laura Raud, Katrin Kissa, Elena Lotman, Liina Triškina-Vanhatalo, German Golub, Tiiu-Ann Pello, Edith Sepp ning Viola Salu.

Eesti Filmi teekaart 2035 annab terviklikku visiooni sellest, kuidas valdkond järgmise kümnendi jooksul areneb – millised on sihid, oodatav mõju ning millised trendid ja andmed arengut raamivad. Tegemist on dünaamilise dokumendiga, mida hakatakse ajakohastama üks kuni kaks korda aastas, et hinnata edenemist ja vajadusel suunda korrigeerida.

Visiooni keskmes on ambitsioon: aastaks 2035 on Eesti film rahvuslikult oluline ja rahvusvaheliselt nähtav valdkond, mis suudab jutustada omanäolisi lugusid, hoida tugevat autorikultuuri ning olla samal ajal tehnoloogiliselt ja majanduslikult konkurentsivõimeline. Selle saavutamiseks on seatud neli strateegilist eesmärki.

Esiteks, filmitootmise kestlikkus – rahastuse kasvatamine ja mitmekesistamine, selgem õigusraamistik, regionaalsete võimaluste arendamine ning tehnoloogilise võimekuse kasvatamine, sealhulgas filmipaviljoni rajamine ja ekspordi tugevdamine.

Teiseks, professionaalid – vajadus parandada loovisikute sotsiaalseid garantiisid, korrastada autorite esindamist, arendada tipptasemel filmiharidust ning tagada tugev järelkasv.

Kolmandaks, publik – eesmärk on kasvatada audiovisuaalset kirjaoskust, tugevdada kinovõrku, tõhustada Eesti filmide turundust ning hoida ja väärtustada filmipärandit, et säilitada vaatajate side kodumaise loominguga.

Neljandaks, rahvusvaheline konkurentsivõime – Eesti kui atraktiivse filmitootmise sihtkoha esiletõstmine, kaastootmiste arendamine, ekspordi kasvatamine ning aktiivne osalemine rahvusvahelistes võrgustikes.

Esitatud statistika joonistab välja nii edulood kui ka väljakutsed. Kinokülastajate osakaal on viimastel aastatel kasvanud ning piletimüük pärast pandeemiat taastunud, ehkki viimasel ajal mõnevõrra kõikunud. Samal ajal on kinopiletite hinnad tõusnud ning kinodes linastuvate filmide arv kasvanud.

Filmi- ja videovaldkonna kogutulu on suurenenud, kuid keskmine töötajate arv ettevõtetes vähenenud. Samas on tulu töötaja kohta märgatavalt kasvanud, viidates efektiivsuse tõusule. Ka eksport on kasvanud, ehkki seda mõjutab osaliselt rahvusvaheliste ettevõtete kohalolek.

Rahastuse vaates moodustab erasektor jätkuvalt suure osa filmi- ja videovaldkonna kogumahust, kuid nii Eesti Filmi Instituudi kui ka Film Estonia eelarvete kasv viimastel aastatel näitab riikliku toe suurenemist.

Arutelule järgnenud paneelis osalesid Edith Sepp, Liina Triškina-Vanhatalo, German Golub ja Karlo Funk, kelle vestlus tõi esile rea küsimusi, mis vajavad edasist läbimõtestamist.

Arutelu keskmes oli esmalt põhiküsimus: milline peaks olema Eesti film aastal 2035? Ühiselt tõdeti, et film peab jääma oluliseks kultuurikandjaks, kuid samal ajal suutma konkureerida rahvusvahelisel tasandil nii tehnoloogia, professionaalsuse kui ka majandusmudeli poolest. Sellest tulenes järgmine dilemma – kuidas ühendada loominguline autonoomia ja majanduslik jätkusuutlikkus.

Olulise teemana tõstatus ka tegijate olukord: kas praegused sotsiaalsed garantiid, haridussüsteem ja töötingimused toetavad piisavalt filmitegijate arengut ning milliseid oskusi on tulevikus vaja, arvestades tehisintellekti ja uute tehnoloogiate kiiret arengut.

Publiku vaates kerkis küsimus, kuidas hoida tugevat kinokultuuri ajal, mil audiovisuaalne sisu liigub üha enam digitaalsetele platvormidele. Arutati, kas audiovisuaalne kirjaoskus ja kinovõrk suudavad tagada publiku jätkuva huvi ning kas vaataja kaasamine võiks alata juba filmide arendusfaasis.

Rahvusvahelise konkurentsivõime kontekstis otsiti vastuseid sellele, kuidas muuta Eesti veelgi atraktiivsemaks tootmiskeskkonnaks, millist rolli mängivad regionaalsed fondid ja infrastruktuur ning kuidas tugevdada Eesti positsiooni rahvusvahelistes koostöövõrgustikes.

Majanduslikust vaatest tõstatus küsimus valdkonna struktuuri jätkusuutlikkusest: kuigi kogutulu kasvab, iseloomustab sektorit väikeettevõtete rohkus ja väike keskmine töötajate arv. See seab küsimuse, kas senine mudel on jätkusuutlik või vajab valdkond uusi koostöövorme ja ärimudeleid.

Arutelu jõudis lõpuks ka rahastuse prioriteetideni. Kasvavad eelarved loovad võimalusi, kuid eeldavad selget strateegilist valikut, millised investeeringud viivad Eesti filmi kõige tõhusamalt seatud eesmärkideni.

Veebis arutelus osalenute kommentaaridest jäi kõlama ka mure, et kinod ja regionaalsed filmifondid ei ole olnud piisavalt kaasatud aruteludesse. See tähelepanek osutab vajadusele veelgi laiema ja kaasavama dialoogi järele, et Eesti filmi tulevik kujuneks võimalikult ühiselt ja tasakaalukalt.

Siinkohal teeb Kinoliit kõigile üleskutse! Palun saatke omi ettepanekuid ja mõtteid teemade osas, mida käsitleda „Eesti filmi teekaardis 2035“, kodulehele: https://eestifilm2035.ee/kontakt

Pildiseeriana on lisatud Ragnar Siili ettekande slaidid.