Kinomajast ja ajaloost
Kinomaja on väga filmilik maja: justnagu pärit renessanssi ajast, tegelikult ehitatud XX sajandialguses neorenessanss-stiilis; justnagu paleelik esindushoone, tegelikult projekteeritud elamuks; justnagu maja, mis kuulub vanalinna, tegelikult asub aga väljaspool keskaegset linnamüüri, vana vallikraavi kohal. Kinomaja on nagu filmi tarvis kohandatud kuliss, mis mõjub oma rollis väga veenvalt.
Hoone alguslugu ulatub XVII sajandisse, kui vallikraav linnamüüri ees kinni aeti, eeskaitsevöönd likvideeriti ja linna hoonestus hakkas müüridest väljapoole murdma. Uus tänav on esimene kaitsemüüridest väljapoole ehitatud kahepoolse hoonestusega tänav, mille rajamisega algas Tallinna linnaehituses uus etapp. Vallikraavi põhja rajati võlvitud kanalisatsioonikollektor, kuhu suunati kanalisatsioon ja fekaalveed, uue tänava äärde rajati Tallinnaleainulaadsed väikeste õueaedadega elamud. Esimene märge Uus tn 3 krundi omaniku kohta pärineb aastast 1654, kui teadaolevalt sai selle omanikuks Hans von Ampten. Paari aasta pärast räägitakse juba tema eluruumidest sel kohal. Kahe ja poole aastasaja vältel on sel majal olnud hulgaliselt omanikke, enamik neist Suurgildi liikmed.
Tänane Uue tänava hoonestus pärineb aga XVIII -XIX sajandist. 1902. aastal valmis Uus tn 3 krundil elamu, mille autoriks on arhitekt Šott. Šott kasutas osavalt ära eelmise hoonestuse ehitusosi, alles jäid eelmise hoone gabariidid ja üldine planeering: põhikorpus toetub linnamüürile, tänava poole pööratud hooned ulatuvadkatuseviiluga tänavani, tänava ääres on tara väravaga. Isegi akende paigutus jäi lõunapoolse tiibhoone fassaadil samaks. Samas lisas arhitekt ka omalt poolt hea proportsiooni- ja stiilitunnetusega detaile ja nüansse, mis teevad hoonest ühe suurepärasema pseudo-renessanssarhitektuuri näidise kogu Tallinna vanalinnas (kokku on neid 51).
1922. aastal sai maja omanikuks Peeter Tannebaum, kes tegi lõunapoolse tiibhoone mansardkorrusele insener M. Keskküla projekti järgi ümberehituse; fassaade seejuures ei muudeta. Ka hiljem on tehtud väiksemaid ümberehitusi, suurem ümberehitus leidis aset aastatel 1975–1981, kui hoone läks Kinoliidu valdusesse. Sellega seoses laiendati hoone keskmist osa, kuhu rajati kinosaal, vähendati nii hoovipinda ja hoone plaanilahendus kohandati vastavaks liidu vajadustele. Ott Sandraku projektikohaselt värviti maja mitmevärviliseks, kolm välisust asendati koopiatega. Maja sees leidub mitmeid põnevaid detaile, näiteks ahjud (kaks neoklassitsistlikku ja kolm juugendstiilis), mis ümberehituse käigus konserveeriti. Kinoliidu maja on üks põnev labürint, mille kõiki võimalusi pole ehk suudetud ära kasutada (seotus Hellemanni torniga). Loodetavasti suudab Kinoliit maja ka edaspidi hallata ega pea seda loovutama mõnele peenele hotelliketilevõi kinnisvaraarendajale. Linnasüda vajab just selliseid ettevõtmisi, nagu seda pakub tänane Kinomaja.
Margit Mutso artikkel ilmus ajalehes "Sirp" 18.02. 2011 ja Teksti koostamisel on aluseks võetud Illar Kannelmäe poolt koostatud Uus tn 3 hoonestuse arhitektuuriajaloolised eritingimused.
